Kui istusin ühel varasel hommikul rabas, märg sammal jalge all ja hääletus ümberringi, tekkis peas kummaline rahu. Just seal, udulooris vaikselt hõljuvas vaikuses, meenutasin esimest korda, kui tõeliselt tundsin, et loodus ja kirjandus on omavahel põimunud. Pole vist paremat tunnet, kui avada raamat, mis suudab Eesti looduse ilu samavõrd elavalt edasi anda kui varajane rabamatk. Eesti loodusteemalised raamatud pakuvad seda sama äratundmisrõõmu – need on lugemised, mis kutsuvad jalutama läbi soode, metsade ja rannaniitude, isegi siis, kui akna taga sajab vihma.
Eesti loodusteemalised raamatud: looduse ja sõna sümbioos
Viimasel ajal olen avastanud mitu teost, mis ei sea lihtsalt fakte üksteise otsa, vaid loovad elamuse, justkui oleksid ise metsa sees või mere kaldal. Mats Traat on üks neist kirjanikest, kelle tekstist õhkub kodumaa looduse tunnetust. Tema romaanidest leiad alati mõne vaikse oja, vanad puud või maanteeservas õitsva niidu. Traadi lood on aeglased, neis on aega märgata elu väiksemaidki imesid. Just tema looming paneb lugejat märkama, kui palju on meie ümber vaikseid loodusekilde, mida argipäevas tähele ei panegi.
Teisalt on Fred Jüssi kirjutatud raamatud nagu lühikesed retked iseenda ja looduse vahele. Pole vist ühtegi teist autorit, kelle sõnumid ja loodusevaatlused oskaksid nii rahulikult meenutada, miks on metsas kulgemine hingeõhk. Jüssi tekstides puudub kiirustamine – tema vaatenurk on aeglane, vaatlev, vahel peaaegu mediteeriv. Kui soovid leida inspiratsiooni või lihtsalt puhata infomürast, siis tema raamatud on parimad kaaslased. Paljud lugejad ütlevad, et peale Jüssi lugemist avanevad ka kõige tuttavamad metsarajad uuesti ja värskelt.
Looduse ilu läbi ilukirjanduse
Kui rääkida ilukirjandusest, mille keskmes on Eesti loodus, siis Andrus Kivirähki „Rehepapp“ on eestlaste seas ehk kõige tuntum metsa ja küla piirialade kirjeldaja. Kivirähk ei paku traditsioonilist loodusteaduslikku pilku – tema loodus on mütoloogiline, salapärane, veidi üleloomulik. Metsad ja sood on tema teostes täis saladusi ja vanu uskumusi, mis ärgitavad mõtlema, kust meie suhe loodusega üldse alguse saab. Just sellised teosed toovad looduse meie argimõtlemisse, annavad vabanduse vaadata aknast välja ja kujutleda, et metsatukas võib miski veel liikuda peale tavalise põdra.
Sama tunnetust pakuvad vähem tuntud, kuid sügavalt mõjusad luulekogud. Kui poeedid kirjeldavad udust allikat või sügisese metsa vaikust, võid leida üsna ootamatuid tundeid. Ükski looduslugemine pole lõplik, kui kõrvale pole haaratud mõni uusi avastusi pakkuv luulekogu. Tihtipeale on just luule see, mis sunnib loodust hoopis uute silmadega vaatama.
Populaarteadus, mis tõmbab loodusesse
Populaarteaduslikud raamatud ei jää sugugi igavaks loeteluks lindudest ja puudest. Urmas Tartes on suutnud oma teostes ühendada teaduse ja elamusliku jutustuse. Tema kirjutatud putukaraamatud, olgu „Eesti päevaliblikad“ või putukalood üldisemalt, toovad pealtnäha tavalised olendid lähedale ja isiklikuks. Tartese sõnastus on soe – lugedes hakkad märkama, et isegi väikseimal heinamaa elanikel on oma lugu. Tänu sellistele raamatutele on suvisel jalutuskäigul liblikale nime andmine korraga lihtne ja põnev.
Samavõrd kaasahaaravad on Valdur Mikita esseekogud, näiteks „Metsik lingvistika“. Mikita tekstid on nagu jalutuskäigud metsas: käänulised, mõnikord üllatavalt sügavad, alati mõtteid avardavad. Tema filosoofiline pilk keskkonna, keele ja identiteedi suhtele ärgitab märkama looduse ja kultuuri peidetud seoseid. Mikitat lugedes tekib tahtmine võtta jalutuskäik metsa, lihtsalt olla ja mõelda. Sellist elamust ei saa ühegi tavalise käsiraamatuga.
Raamatud, mis kutsuvad avastama: looduse lugemine kui elamus
Loodusraamatuid valides soovitan alati mõelda, mis sind päriselt kõnetab. Kas armastad detaile ja tahad teada, miks üks soolauk on just sellise kujuga? Või otsid pigem kirjanduslikku tunnetust, mis toob esile metsa varjatud hääled ja värvid? Raamatud aitavad mõlemat: nii tuua looduse faktid koju kätte kui ka avada salajasi aistinguid, mis jäävad sõnade taha peitu.
Minu viimase aja lemmik on olnud Piret Päär ja tema loodusejutud, mis on segu rahvajutust ja isiklikust kogemusest. Pääri tekstides on midagi lohutavat – lugedes tunned, nagu istuksid lõkke ääres ja kuulaksid, kuidas vanad lood põimuvad tänapäevaga. Tema lood sobivad päris hästi neile, kes otsivad rahulikke hetki ja tahavad korraks aeg maha võtta.
Kui vihmane ilm kisub tuppa, on mõni loodusraamat parim kaaslane. Neil õhtutel, kui tuul aknaid raputab, võib Eesti loodusteemaline raamat anda uue vaate tuttavatele radadele. Kui soovid veel rohkem hubaseid soovitusi, vaata kindlasti ka vihmaste õhtute lugemisideid – sealgi leidub mõni loodusest inspireeritud teos.
Kõik need raamatud on midagi enamat kui pelgalt looduse kirjeldused. Need on argipäeva põgenemisteed, võimalused aeglustada sammu ja kuulata, mida loodus sulle räägib. Mõnikord avastad, et pärast hea loodusteemalise raamatu sulgemist märkad linnulaulu või puude kohal lendavaid pilvi hoopis tähelepanelikumalt.
Kui sind paelub looduse ja kirjanduse koht, tasub uurida, kuidas lugemisklubid üle Eesti avastavad ühiselt uusi lemmikuid. Ja kui endiselt hinges närib soov avastada veel midagi uut, ootab sind ees hoopis teine maailm – näiteks fantaasiakirjandus, kus loodus saab sootuks uue tähenduse. Aga sellest juba järgmine kord.
