Esimene kord, kui sattusin Eesti kirjandusfestivalile, oli see pigem juhus kui planeeritud kultuuriline sukeldumine. Istusin vihmasel suveõhtul Viljandi järve ääres, kohvikukruus käes, ja kuulasin, kuidas üks noor kirjanik rääkis oma kõige isiklikumast teosest. Inimesed naersid, mõtlesid kaasa, ja vahel jäi õhku pikk, mõtlik paus. Just seal sain aru, miks Eesti kirjandusfestivalid on midagi palju enamat kui lihtsalt raamatuüritused – need on kohtumised, mis muudavad lugemiskogemust jäädavalt.
Kultuuriline sulatusahi: Eesti kirjandusfestivalid lähedalt
Kui oled kord festivalimelus sisse hinganud sõnade ja ideede suminat, ei tundu raamat enam pelgalt riiulil tolmuv köide. Eesti kirjandusfestivalid on nagu väikesed avastuse-saared – igaüks erinev, igaühel oma iseloom, kuid kõiki ühendab see sõnulseletamatu elevus, mis tekib, kui inimesed kogunevad lugude ümber.
Olgu tegemist Tartus toimuva kirjandusõhtuga või mõne väiksema maafestivaliga, üks asi jääb alati samaks: isiklikud kohtumised kirjanikega, arutelud, mis kisuvad raamatu kaante vahelt elava maailma välja, ja soovitused, mis sünnivad just seal, kohapeal. Üks festivalikülaline rääkis, kuidas igal aastal suve hakul seab ta sammud Haapsalu festivalile ning tuleb alati tagasi pikema lugemisnimekirjaga, kui alguses plaanis oli. “Seal tabab mind alati tunne, et ükskõik kui palju ma juba loen, on ikka veel nurgataguseid, kuhu pole jõudnud,” naeris ta.
Arutelud, mis avavad uusi silmapiire
Festivalidel kõlavad küsimused, mida kodus lugedes harva enda jaoks sõnastad. Kas looduse ja kirjanduse vahel on piirid? Millised tõlkeraamatud on kõige sügavama jälje jätnud? Sõnavõtud lähevad tihti ootamatult isiklikuks – näiteks vestluses leidsin end kaasa mõtlemas, miks mõni tõlkeraamat kõnetab mind rohkem kui kodumaine teos. Just need mõttehetked panevad hiljem tagasi tulles sirvima raamatupoes hoopis teisi riiuleid.
Ning kui arutada loodusest ja kirjandusest, on festivalidel alati keegi, kes mainib mõnda rabade või metsadega seotud teost, mida poleks ise iial leidnud. Üks kord kuulsin soovitust Kristiina Ehinilt – tema luulekogudest õhkub seda Eestimaa udu ja niiskust, mida tunned ainult varahommikul rabas. Hetkeks tekkis tunne, et loen mitte paberil, vaid jalutades läbi uduste metsade. Kui tunned, et sind kõnetab loodus ja kirjandus üheskoos, tasub pilk heita ka Eesti looduse teemalistele raamatutele.
Raamatusoovitused, mis sünnivad festivalimelus
Võib-olla on see õhk, võib-olla inspireerivad vestluskaaslased, kuid festivalilt minnes leiad end alati vähemalt kolme-nelja uue raamatu võrra rikkamana. Siin on valik teoseid, mida osalejad ja esinejad viimastel festivalidel omavahel jagasid – soovitused, mis on sündinud just nendest elavatest aruteludest ja kohtumistest.
Isiklikud kohtumised – isiklikud soovitused
“Kui soovid mõista, miks Eesti loodus inimest nii tugevalt puudutab, loe kindlasti Mats Traadi “Minge üles mägedele” – see on nagu aeglane jalutuskäik läbi maastiku, mis elab oma rütmis,” soovitas üks festivali moderaator. See raamat pole kiirete pööretega, pigem vajub lugeja aegamisi selle maailma sisse, kuni lõpuks tunned, et oled ise osa sellest vaiksest, kuid tugevast Eestimaast.
Teine festivalikülastaja jagas, et just tänu festivalil kuuldud vestlusele avastas ta vähem tuntud Eesti kirjanduse – näiteks Jüri Ehlvesti novellid, mis on nagu kummalised unenäod: esmapilgul lihtsad, aga jäävad kummitama. “Need lood on nagu peidetud aarded, mille leiad ainult siis, kui keegi sind suunab,” tõdes ta.
Lastest ja noortest rääkides mainiti sageli uusi autoreid. Festivalidel on tihti eraldi lastekirjanduse programmid, kus noored saavad ise autoritega kohtuda. Üks väiksem festival Põlvamaal jäi meelde just seetõttu, et sealses töötoas soovitati lastele ja noortele Kairi Looki raamatuid – need on soojad ja humoorikad, täis äratundmisrõõmu igas vanuses lugejale. Kui peres kasvab väike või suur raamatusõber, tasub piiluda ka noortekirjanduse soovitustesse.
Vestlusringidest lugemisklubideks
Paljud festivalikülastajad tunnistavad, et festival on andnud neile tõuke liituda lugemisklubiga. “Üksi lugedes jääb mõni mõte lihtsalt mõtteks, aga pärast arutelusid tahaks kõike jagada ja uuesti üle mõelda,” rääkis Tartu festivalil kohtutud lugeja. Eesti lugemisklubid on muutunud mitmekesisemaks ja avatumaks – nende kaudu jõuavad paljud täiesti uute lemmikute ja žanrideni, mida muidu võib-olla ei avastakski. Kui tunned, et tahaksid oma lugemiskogemust kellegagi jagada, võib lugemisklubi olla just see, mida vajad. Rohkem lugemisklubide võimalustest leiab siit.
Sõnadest sõpradeks
Festivalidel on veel üks nähtamatu, kuid oluline mõju – sõprussuhted, mis sünnivad just tänu ühistele kirjanduselamustele. Mõni alustab vestlust lemmikraamatu üle, teine jagab mõnd värsket avastust, ja enne kui arugi saad, on mõnus arutelu kasvanud uueks sõpruseks. Sageli jäävad need sidemed kestma – festivalidel kohtutakse aasta-aastalt, vahetatakse soovitusi, loetakse koos või arutatakse viimaseid leide. Siin peitubki festivali tõeline võlu: kirjandus toob inimesed kokku, sõnadest saavad lood, lugudest sõbrad.
Järgmine avastus – kirjanduspiiridest kaugemale
Kui festivalidel avad end uutele lugudele, leiad sageli ka uusi žanre. Mõni avastab kriminullide paeluvuse, teine laseb end kaasa haarata luulemaailmaga, kolmas satub hoopis elulooliste romaanide või välismaise fantaasia radadele. Järgmiseks võid sukelduda näiteks eestlaste fantaasialemmikutesse või uurida, milliseid põnevaid debüütromaani autoreid eesti kirjandusmaastik praegu pakub. Festivalil saadud inspiratsioon kannab kaugele – iga kohtumine on nagu uks järgmise raamatu juurde.
