Istusin varahommikusel Tallinn-Tartu rongil, aknast mööda vilksamas udused põllud. Mu vastas istuv daam avas nahkköites raamatu, mille kaanel seisis tuttav nimi — üks neist eesti krimikirjanikest, kelle uued romaanid on viimasel ajal tekitanud suminat igas raamatusõprade ringis. Jälgisin, kuidas ta luges, aeg-ajalt kulmu kergitades või salamisi naeratades — ja mõistsin, et tõeliselt hea krimka töötab nagu rongisõit ise: tõmbab kaasa, hoiab pinget, kuni viimane lehekülg on pööratud. Tõepoolest, eesti krimikirjanikud on viimastel aastatel loonud midagi täiesti omapärast — ja nende hiljutised teosed väärivad iga põnevusjanuse lugeja tähelepanu.
Eesti krimikirjanikud: tuntud nimed, värsked põnevikud
Mõned nimed kerkivad esile kohe, kui jutt läheb kodumaistele krimiromaanidele. Üks neist on Indrek Hargla. Tema apteeker Melchiori lood on aastaid pakkunud ajaloolise Tallinna tumedatest tänavatest kõneainet nii vanadele kui ka uutele lugejatele. Hargla viimased raamatud on muutunud veelgi mitmekihilisemaks; mõrvad pole enam lihtsalt mõistatused, vaid viivad lugeja sügavale inimhinge varjatud soppidesse. Kui Melchiori viimane juhtum jõuab lõpule, jääb hinge kihelus — see tunne, et linnal on veel saladusi varuks.
Reeli Reinaus on samuti nimi, mida krimifännid enam tutvustama ei pea. Tema hiljutised teosed toovad krimi argipäeva — mitte ainult politseiuurijad, vaid ka tavalised inimesed satuvad ootamatult sündmuste keerisesse. Reinausi käekiri on terav ja täpne, iga detail tundub läbi tunnetatud. Tema tegelased elavad meie kõrval, nende lood on äratuntavad, ent alati on seal varjatud kiht, mis paneb lugeja kaasa mõtlema.
Kui eelistad midagi veidi teistmoodi, väärib kindlasti tähelepanu ka Kristiina Ohlsson — ehkki ta on rootslanna, on tema teosed jõudnud kiiresti eesti lugejate lemmikute hulka. Ohlssoni romaanide tõlgete kaudu saab kogeda põhjamaist krimipinge erilisust. See on põnev näide, kuidas tõlkeraamatud mõjutavad meie lugemisharjumusi ning aitavad kodumaisel krimil leida uusi suundi.
Viimased krimiraamatud, mis panevad südame põksuma
Viimaste aastate üks tähelepanuväärsemaid krimisarju kuulub kindlasti Paavo Matsinile. Tema teosed on sürreaalselt mängulised — juhtumid, mille lahendamisel tuleb mõelda kastist välja. Matsin on osav lugeja ootuste manipuleerija: kui arvad, et mõistad, kuhu lugu tüürib, pöörab ta järgmises peatükis kõik pea peale. Tema viimast romaani on raske käest panna, sest iga lehekülg toob uue üllatuse või ootamatu pöörde.
Taavi Kangur on jüngritega krimikirjanik, kelle hiljutised teosed on saanud kiidusõnu just oma karakterite mitmekihilisuse poolest. Kangur ei karda panna oma tegelasi moraalsete dilemmade ette ning tema lood on pigem ühiskonnakriitilised kui lihtsad whodunitid. Uued raamatud toovad mängu värskeid teemasid: usaldus ja reetmine, perekond ja saladused, mis võivad lõhkuda ka kõige tugevamaid sidemeid.
On võimatu kirjutada eesti krimist, mainimata Urmas Vadi loomingut. Tema krimiromaanid on harva klassikalised, pigem on need filosoofilised mõtisklused kuriteo ja karistuse üle. Vadi viimane teos seob ootamatult huumori ja pinevuse, tuues krimikirjandusse õrnalt absurdi hõngu. Kui otsid midagi, mis erineb tavapärasest detektiivilugude mustrist, proovi kindlasti tema värskemat loomingut.
Kui sind paeluvad krimisarjad, mille peategelased kasvavad ja muutuvad koos igas osas, tasub pilk heita Eesti autorite põnevussarjade ülevaatele. Sealt leiab edasi avastamist väärivaid pinge- ja saladuseloome meistreid.
Uue põlvkonna krimifännide jaoks
Krimikirjandus pole ammu enam pelgalt klassikalistele detektiivisõpradele. Uue põlvkonna eesti krimikirjanikud kirjutavad üha erinevamatest vaatenurkadest — ja see rikastab kogu žanrit. On autoreid, kes võtavad julgelt fantaasia või psühholoogilise põneviku suunda, ning neid, kes seovad kuriteo argieluga, tuues esile lihtsa inimese dilemmad. See mitmekesisus teeb kodumaise krimikirjanduse eriliseks just nüüd.
Olen pannud tähele, et need raamatud leiavad tee ka neile, kes varem krimižanri pelgasid. Sageli annab otsustava tõuke lugemisklubi või mõni vihmane õhtu, kui tahaks lihtsalt diivanil paksu raamatu ja kuuma tee kõrvale lahti rulluvat mõistatust. Kui oled üksi, siis tea, et lugemisklubid üle Eesti pakuvad suurepärast võimalust jagada avastusi ja kirgi teistega, kes sama žanri armastavad.
Lõppkokkuvõttes on eesti krimikirjanikud loonud midagi unikaalset. Iga uus raamat on kui jalutuskäik tuttaval, ent samas alati üllatusi täis tänaval. Kui sind tõmbab see põnev rahutus, mis iga krimi lugemisega kaasas käib, võiksid järgmise avastusena haarata mõne kodumaise autorilooduse põneviku — miks mitte põneva raamatu Eesti loodusest ja vaadata, kuidas salapärane võib peituda nii linnas kui metsas.
