Mõni aasta tagasi sattusin juhuslikult vanal raamatulaadal tolmuse köite otsa, mille autor oli mulle täiesti tundmatu. Ometi, kui esimesed leheküljed läbi said, mõistsin, et olin avastanud midagi erakordset. Just nii võibki unustatud eesti kirjandus end taaselustada — ootamatult, nagu varjatud aare, mis alles vajab avastamist.
Unustatud eesti kirjandus – varjatud pärlid, mis väärivad uut pilku
Meie kirjanduslugu kubiseb väärt raamatutest, mis on ajas vaikselt tahaplaanile vajunud. Mõni autor jäi kunagi lihtsalt kuulsa põlvkonnakaaslase varju, teise looming ei sobitunud oma aja vaimuga. Ometi on need teosed endas hoidnud jõudu ja värskust, mis üllatab ka tänapäeva lugejat.
Võtame näiteks Albert Kivikas — kõik tunnevad “Nimed marmortahvlil”, kuid kas oled kunagi lugenud tema novellikogumikke? “Soomustüdruk” või “Surnud majad” on tulvil karget Eesti loodust, inimsaatuseid ja sügavaid tundeid. Need pisut unustatud tekstid suudavad puudutada südant tänagi, eriti kui igatsed kirjandust, kus sõnad ei ole lihtsalt sõnad, vaid kannavad endas elu karedust ja õrnust korraga.
Või Erni Hiir — tema luule on täis modernistlikku rahutust, mis paneb mõtlema, kuidas üks rahvas ja inimene sobitub igavese muutumise keskele. Hiire värsid on korraga haprad ja jõulised, nagu kevadine jää, mis murdub ja vabaneb. Kui soovid luulet, mis ei sarnane millegi oluliselt tuntumaga, siis tema teosed on tõeline leid.
Endel Kõks pakub hoopis teistsugust rännakut — tema loomingus kohtab sürrealismi ja psühholoogilist sügavust, mis võib üllatada ka kõige kogenumat kirjandussõpra. Tema “Kivi veereb” on kui lahtine ust lummavasse mälumaailma, kus aeg ja ruum kaotavad tähenduse. Vahel piisab ühest vaatepunkti muutusest, et terve kirjanduspilt muutuks.
Kui huvitab, kuidas Eesti lähiajalugu on eluloo kaudu avanenud, soovitan vaadata ka põhjalikku ülevaadet eluloolistest romaanidest, mis avavad Eesti lähiajalugu.
Teosed, mis avardavad tänapäeva lugeja silmaringi
Unustatud eesti kirjandus ei piirdu üksnes klassikute varasema loominguga. Iga aastakümnega tekib uusi autoreid, kelle teosed ootavad veel oma aega. Näiteks Valmar Adams — tema “Üksinduse saar” pole lihtsalt armastuslugu, vaid teos, mis segab igatsuse, ajastuängi ja iseenese otsingud eriliselt poeetilises võtmes. Adamsi laused voolavad, kuid jäävad kummitama — see on lugemine, mis ei kao pärast viimast lehekülge meelest.
Veel üks alahinnatud autor on Mari Saat. Tema “Võlu ja vaev” on kirjeldamatult ehe — argiselt aus, kuid salakavalalt kihiline. Saadi tekstid on nagu vaiksed allhoovused, mis kannavad lugejat märkamatult sügavamale, kui esmapilgul tundub. Kui oled harjunud kirjandusega, mis näib esmapilgul lihtne, siis tema puhul tasub olla ettevaatlik — siin on rohkem peidus, kui esmapilk reedab.
Kui tunned huvi, kuidas leida uusi žanre ja avastada endale ootamatuid lemmikuid, vaata teekonda Eesti raamatumaailmas — vahel viib üks vähetuntud raamat täiesti uue lugemisharjumuseni.
Ka Jaan Oks väärib taasavastamist. Tema “Kaksik täht” või “Väike luuletaja ja tema sõbrad” on täis 20. sajandi alguse maailmatunnetust ja armastuse igavikulisust. Okse keelekasutus on hüpnootiline — nõtke, hell, kuid kohati ka valusalt otsekohene. Tõeline maiuspala neile, kes eelistavad kirjandust, mis ei paku lihtsaid vastuseid.
Kui sind köidab, mida Eesti tänased autorid ise loevad ning soovitavad, leiad inspireeriva valiku eesti kirjanike raamatusoovitustest.
Unustatud eesti kirjandus on nagu ajatu aardejaht — iga leitud raamat avab uue ukse, uue vaate, uue elamuse. Kui need soovitused said huvi äratatud, tasub piiluda ka mõnda teise žanrisse. Näiteks on kodumaised krimisarjad viimastel aastatel võimsalt tõusnud. Või äkki ootab sind hoopis mõni ulmeline fantaasiamaailm? Iga raamat on samm uuele avastusele — ja vahel on just kõige vähem tuntud teos see, mis jääb kauaks hinge helisema.
