Ühel vihmasel õhtul, kui sõrmed haarasid järjekordselt mõne eesti luulekogu järele, tabasin end mõtlemast: kui paljud meist avastavad kunagi need tõeliselt erilised, kuid paraku varjujäänud eesti luulekogud? Sageli jõuavad meie öökappidele ikka samad nimed, ent kirjanduse kuldvaramus peitub palju rohkemat. Mõni raamat lihtsalt ootab, et keegi ta uuesti lahti murraks ja lubaks sõnadel hinge pugeda.
Unustusse vajunud, kuid kõrgelt hinnatud eesti luulekogud
Kui mõelda eesti luulekogude peale, mille olemasolust isegi raamatupoodide riiulid alati ei räägi, kerkivad esile tõelised pärlid. Need on teosed, mis on kirjandusringkondades armastatud, aga laiem üldsus pole neid ehk veel avastanud.
Maarja Kangro „Heureka“ on üks neist. Kangro tabab midagi, mida pole võimalik sõnadesse panna, kuid ometi teeb ta seda ikka ja jälle. Tema luule on otsekohene, terav ja samas üllatavalt õrn. Luuletused on kui peegeldused argipäeva absurdsusest, kuid need ei jäta kunagi külmaks. Kui sulle meeldivad tekstid, mis nõuavad aeglast lugemist ja lahti mõtestamist, siis „Heureka“ on kogumik, mida tasub otsida.
Teine avastamist väärt teos on Contra „Suusamütsi tutt“. Contra on tuntud oma huumori ja mängulisuse poolest, kuid selles kogus peitub ka ootamatult palju igatsust ja nukrust. Tema read on nagu karge hommik, mis äratab ja paneb mõtlema. See on raamat, mille võiks kaasa võtta ükskõik millisele rännakule – olgu see siis päris või kujuteldav.
Kui sa tunned, et tahaksid veelgi enam avastada unustatud teoseid, siis loe kindlasti ka unustatud Eesti kirjandusest, kus leidub teisigi peidetud aardeid.
Isiklikud soovitused: eesti luulekogud, mida alati kellegagi jagaksin
On raamatuid, mille puhul tekib tunne, et tahaks need kohe sõbrale edasi anda, kasvõi esimest lehekülge lugedes. Just selline on Ilmar Laaban „Ankruketi lõpp on laulu algus“. Laabani mänguline keelekasutus viib sind täiesti teistsugusesse ruumi, kus sõnad on vabad ja ootamatused kindel. See ei ole kõige lihtsam luulekogu, kuid see on täis rõõmu ja avastamisrõõmu. Kui otsid midagi, mis raputaks argimõtlemist, siis just see raamat võiks olla sinu järgmine leid.
Jaan Kaplinski „Tolmust ja värvidest“ väärib samuti eraldi esiletõstmist. Kaplinski on paljudele tuntud, kuid tema hilisemad luulekogud on jäänud mõnele lugejale märkamatuks. „Tolmust ja värvidest“ on rahulik ja tasakaalus, ent samas täis väikeseid elulisi tähelepanekuid, mis puudutavad sügavalt. See on ideaalne teos aeglaseks laupäevaks, kui tahad hetkeks maailmast eemalduda.
Kui sulle meeldib avastada uusi žanre ja autorite hääli, võib abiks olla ka teejuht Eesti raamatumaailmas.
Värskemad hääled, mis väärivad tähelepanu
Noorema põlvkonna luuletajad on toonud eesti luulesse uusi toone ja julgemaid eksperimente. Näiteks Jürgen Rooste „Vana hiire laulud“ on raamat, mis räägib justkui meie enda tänavastest, armastusest ja igatsusest. Rooste luule on vahetu ja aus – mõnikord lausa nii aus, et paneb korraks hinge kinni hoidma. Tema tekstidest õhkub elusust, mis teeb neist suurepärase kaaslase varahommikusele rongisõidule või hilisõhtusele üksindusele.
Maarja Pärtna „Saamises“ on veel üks leid, mis väärib rohkem tähelepanu. Pärtna tekstid on lüürilised ja mõtlikud, täis looduse hingust ja vaikseid mõtestamisi. See on kogumik, mille juurde saab ikka ja jälle tagasi tulla, iga kord midagi uut avastades. Sellised raamatud kasvatavad lugejaga koos.
Ning kui soovid oma lugemislauale veelgi värskemaid autoreid, uuri noore generatsiooni eesti kirjanikke – ehk leiad mõne uue lemmiku!
Luulekogude avastamise rõõm: miks need raamatud loevad?
Eesti luulekogud on nagu peidetud saared – igaüks neist on eriline ja ootab avastajat. Miks just need kogud väärivad rohkem tähelepanu? Sest nad pakuvad midagi, mida laiatarbeteosed sageli ei julge: isiklikkust, haavatavust, keelemängu ja mõtete teravust. Nad on ausad ning ei püüa end kellelegi meelepäraseks teha. Just see muudab nende lugemise nii intiimseks. Sageli leiad neist raamatutest vastuseid küsimustele, mida polegi osanud veel sõnastada.
Igaüks neist valikutest on olnud mulle omal moel teejuhiks – kas siis mõne uue mõtte, tundmuse või lihtsalt naeratuse võrra rikkamaks tehes. Neid kogusid võiks jagada edasi sõbrale, jätta kohvikulauale või kinkida mõtlikul hetkel iseendale.
Kui oled juba need kogumikud läbi lugenud ja hing ihkab veelgi uusi avastusi, siis võta ette mõni naiskirjaniku looming – sealgi leidub luulet, mis kõnetab ja raputab. Eesti kirjandusmaastik on lai ja sügav, iga nurga taga peidab end uus hääl, uus kogemus. Kes teab, ehk just järgmine lehekülg muutub sinu jaoks kõige kallimaks?
