Mõni aeg tagasi kõndisin Kadrioru pargis, raamat kotis ja hinges kummitamas üksainus küsimus: miks tundub, et kõige olulisemad hetked eesti kirjanduses on tihti just naiskirjanike loodud? See ei olnud juhuslik mõtisklus, vaid pigem äratundmine. Eesti naiskirjanikud — nende hääl, julgus ja tundlikkus — on kujundanud kogu meie kirjandusmaastikku rohkem, kui vahel julgeme endale tunnistada.
Eesti naiskirjanikud: loomingu jõud ja mitmekihilisus
Eesti kirjanduse lugu oleks ilma naiskirjaniketa vaene ja ühetooniline. Olgu see siis Lydia Koidula isamaalüürika, Ellen Niidu lastehetked või Viivi Luige mälu ja aeg — igaühel neist on oma võlujõud, mis paneb mõtlema ja vahel isegi vaidlema iseendaga. Koidula, keda võiks nimetada eesti kirjanduse emaks, tõi rahvuslikku ärkamisse emotsiooni ja sügava tundetooni. Tema tekstid on kui vaikne jõgi, mis aegamisi, ent vääramatult, muudab maastikku.
Ajad muutuvad, aga see, kuidas naiskirjanikud end ja maailma näevad, on jäänud ühtviisi raputavaks. Ellen Niit pani sõnad ritta nii, et tema lasteluule kõnetab ka täiskasvanut – vahest koguni rohkemgi. Tõnu Õnnepalu on öelnud, et ilma Niidu tekstideta oleksime lugenud hoopis teistsugust eesti keelt. Sama kummastavat mõju avaldab Viivi Luik, kelle „Seitsmes rahukevad“ on otsekui aeglane, kuid paratamatu kevadtorm mälestuste ja identiteedi põldudel.
Tähtsamad teosed, mis jäävad kummitama
On raamatuid, mille lõpetades tahaks mõneks ajaks vaikida. Sofi Oksase „Stalini lehmad“ on üks neist: piiriülene lugu, mis laotab lahti eestluse, naise kehamälu ja vaikimise mustrid nii ausalt, et hing hakkab valutama. See pole kerge lugemine, aga just seetõttu vajalik. Oksase looming on põimitud nii Soome kui Eesti ajalooga, kuid tema hääles on midagi, mis on ainult meie — haprus, julgus, isegi trots.
Mehis Heinsaar on öelnud, et eesti autorite hulgast on Viivi Luik see, kelle romaanid loovad täiesti iseseisva, poeetilise universumi. „Seitsmes rahukevad“ räägib lapse pilguga, aga paneb täiskasvanud mõtlema, kui palju mäletame ja veel enam — kui palju julgeme mäletada. Kätlin Kaldmaa seevastu võtab armastuse ja keele nii ihule ligi, et tunneb, kuidas iga lause tuksleb. Tema „Islandil ei ole liblikaid“ keeras mu lugejaelu pea peale: karge, klaar ja eluterve maailmapildiga, justkui loeksin midagi täiesti uut, aga ometi nii kodust ja äratuntavat.
Uued põlvkonnad, uued hääled
Viimastel aastatel on eesti naiskirjanikud toonud kirjandusse värskust, julguse katsetada ning uusi teemasid. Noorema generatsiooni autorid julgevad kirjutada ausalt kehast, ihast, valust ja rõõmust. Kristiina Ehin on nende seas omaette nähtus: tema luule on nagu kevadine allikas, mis voolab üle kallaste — kord ehmatavalt aus, kord pehmelt lohutav. Ehin ei paku valmis tõdesid, vaid kutsub kaasa kogema, küsima, kõhklema.
Ka Piret Jaaks ja Maarja Kangro on toonud eesti kirjandusse peegli, millest igaüks leiab killukese iseendast — mõnikord isegi sellise, mida enne pole märganud. Jaaksi proosa räägib vaikustest, mis jäävad sõnade vahele, samal ajal kui Kangro vaimukas ja terav pilk näitab, kuidas elus kõige tähtsamaid asju vahel lihtsalt ei öelda välja.
Kes tahab lugejana avastada midagi täiesti uut, võiks kiigata ka ulme ja fantaasia maailma, kus naiskirjanikud loovad täiesti omasuguseid reaalsusi. Nende palett on lai: alates argipäeva saladustest kuni fantaasiamaailma sügavusteni välja.
Kuidas naiskirjanikud muudavad meie lugemiskultuuri?
Mõtle korraks, milline oleks su raamatukogu ilma Koidula, Niidu, Oksase või Ehini teosteta. Tühi? Igav? Või lihtsalt ühetooniline? Nende raamatute mõju ei lõpe lehekülje keeramisega — nad jäävad mõtteisse, vestlustesse, isegi unenägudesse. Nad on õpetanud meid märkama pisiasju, küsima keerulisi küsimusi, julgema olla ebamugavalt ausad.
Naiskirjanike looming on avanud ukse teemadele, millest varem vaikiti: keha, vaimsus, mälu, kodu, ühiskondlikud pinged. See on omamoodi peegel, millesse vaadates saad aru, kui mitmekesine ja kihiline on meie enda loo jutustamine. Ja mõnikord on just nende raamatute lugemine see, mis annab uue vaatenurga ka iseenda elule. Viimasel ajal näen, kuidas lugemisaasta kokkuvõtted toovad esile järjest rohkem naiskirjanikke – see pole juhus, vaid märk muutuvast lugemiskultuurist.
Kui mõni raamat jääb riiulil tolmu koguma, siis need teosed, millest siin juttu, on need, mida tahaks aeg-ajalt uuesti lugeda – mõista, kas oled vahepeal ise muutunud või loed sama raamatut hoopis uue pilguga.
Mida avastada järgmisena?
Naiskirjanike mõju eesti kirjandusele pole mingi mööduv tuhin, vaid nähtus, mis muudab aastast aastasse meie ühiseid lugusid. Julge võtta kätte mõni neist raamatutest, lase end kaasa haarata ja ära karda vahelduseks ka žanripiire ületada — näiteks haarata järgnevalt mõni üllatav lugemissoovitus või avastada mõne teise maa naiskirjanikke. Või äkki ootab sind hoopis mõni hästi kirjutatud krimiromaan, milles peitub seesama tundlikkus ja sügavus, mida oled väärtustanud eesti naiskirjanike loomingus?
Lugemine ongi lõpuks seiklus — iga raamatuga avastad midagi uut, ka iseenda kohta. Järgmise lemmiku võid leida just sealt, kust kõige vähem ootad.
