Kõik sai alguse ühest vihmasest õhtust ja juhuslikust pilgust raamatupoe tutvustuste riiulile. Seal, teise lemmikute vahel, lebas just ilmunud Eesti debüütromaan. Mitte keegi polnud veel selle kohta midagi kirjutanud, ükski sõber polnud soovitanud. Aga mingi värskus ja lubadus oli selles raamatus, mis sundis kättpidi kaasa haarama. Ja sel hetkel mõistsin taas: Eesti debüütromaanid on nagu õrnalt krõbisev radiaatori soojus talveõhtul – uutmoodi, üllatavad ja sageli rabavalt ausad.
Uued hääled: Eesti debüütromaanid, mis kõnetavad
Viimase aasta jooksul on eesti kirjandusmaastikule lisandunud mitu uut nime, kelle lood on alles hoogu kogumas, kuid juba praegu tekib tunne, et neid tasub tähele panna. Noorema põlvkonna autorid toovad endaga kaasa julge eksperimenteerimise, värske keele ja tihti ka mängulise pilgu argipäeva. Sellest päriselt elusast, vahel natuke karedast ja mõnikord ootamatult hellast materjalist võivad sündida need raamatud, mis jäävad meid saatma kauemaks kui lihtsalt ühe õhtu.
Üks neist raamatutest, mis mind hiljuti täiesti ootamatult «kinni püüdis», oli Kertu Sillaste debüüt. Selle raamatu puhul pole mõtet oodata klassikalist süžeed või loogilise lõpuga teekonda. Pigem on see nagu jalutuskäik läbi kellegi varjatud mälestuste – aeg-ajalt tunned ära midagi väga isiklikku, justkui oleks autor su oma saladused lahti kirjutanud. Sillaste oskab tabada vaikust sõnade vahel, neid hetki, mil elu pole veel otsustanud, kas naerda või nutta.
Mitte vähem muljetavaldav oli Arno Tali esikromaan, mis julges puudutada linnaelu üksindust ja kaasaegse inimese ärevust ilma liigse dramatiseerimiseta. Tali tekstis on midagi kõhedalt äratuntavat – see tunne, kui istud täistuubitud trammis, ent oled ikkagi üksi. Ta kirjutab nõnda, et pärast peatükki tahaks hetkeks silmad sulgeda, et enda sees midagi ära tunda või lahti lasta.
Kui sind paeluvad uued vaatenurgad, tasub sirvida ka noore generatsiooni autorite ülevaadet. Seal on avastamist rohkemgi, sest värskete debüütromaanide kõrval on paljudel juba järgmised teosed valmimas. See on nagu lugemisaasta isiklik avastusretk – iga uue nimega avardub kogu kirjandusmaastik.
Miks debüüdid haaravad? Isiklik pilk kirjanduslikule värskusele
Debüütromaani lugemine on alati veidi riskantne ettevõtmine. Võimalik, et raamat on ebaühtlane, liiga julge või laialivalguv, kuid just see toore autentsuse tunne panebki südame kiiremini põksuma. Tuntud autorite puhul tead juba, mida oodata, ent debütandid võivad sind üllatada ning sellepärast sirutub käsi ikka ja jälle nende poole.
Viimasel aastal on mulle enim hinge pugenud just need raamatud, mis ei püüa olla meele järgi kõigile. Näiteks Maarja Lindgreeni debüüt on nagu värskelt kooritud kartul – maitseb koduselt, aga igas lauses tunned sõrmede all veel mulda. Lindgreeni keeles on midagi lummavat: kohati robustne, kuid siis äkitselt lahkelt embav. Tema tegelased ekslevad nii iseenda sees kui ka talumajapidamise tolmustel treppidel, ja see kõik tundub ehedalt Eesti.
Debüütromaani puhul on põnev jälgida, millise teemaga autor tuleb – kas see on midagi päritolust, lapsepõlvest, suurtest linnaunistustest või hoopis vaiksest leppimisest. Sageli julgevad uued autorid rääkida vaikselt ja valjult korraga, luua uusi keelemustreid või tuua mängu midagi täiesti ootamatut. Kui sind kõnetab see julgus, loe julgelt ka naiskirjanike mõju Eesti kirjandusele – debüütromaanid on sageli just need, kust algavad kõige erksamad ja kestvamad hääled.
Avastamisrõõm: kust leida järgmine lemmik?
Uute Eesti autorite avastamine on nagu juhuslik jalutuskäik linnatänaval, kui leiad ootamatult uue kohviku või pargipingi, kus viitsid istuda kauem. Sellepärast on debüütromaanid ka nii haaravad – igaüks neist kannab endas lubadust, et järgmisel leheküljel võib kõik muutuda. Mõni neist raamatutest võib sattuda ka aasta parimate lugemissoovituste hulka, mõni jääb ehk ainult kitsama ringi lemmikuks, kuid kõigis on tunda seda värsket alguse energiat.
Soovitan aeg-ajalt vaadata ringi väiksemates raamatupoodides või raamatukogudes, kus debüüdid pole veel riiuli tagumisse nurka vajunud. Räägi müüjaga, küsi raamatukoguhoidjalt otse – tihti teavad nemad esimesena, milline värske raamat juba vaikselt laineid lööb. Kui oled avastanud ühe uue Eesti autori, tasub vaadata ka, kas tema nimi ilmub juba järgmisel aastal parimate raamatute edetabelitesse. See on märk, et oled nõudliku, kuid erksa lugemismaitsega lugeja.
Debüütromaanide maailm on nagu avatud uks, kust sisse astudes ei tea kunagi, kas ees ootab tormine öö või vaikne varahommik. Aga just see ongi avastamisrõõmu võlu. Kui järgmine kord tunned, et igatsed millegi täiesti uue järele, proovi mõnd värsket Eesti debüütromaani – ja kes teab, ehk saad sealt inspiratsiooni, et piiluda ka ulme- või ajaloolise kirjanduse värskesse lainesse.
Järgmisel korral tutvustan sulle autorit, kes on jõudnud debüütromaanist terve sarjani või hoopis mõnda žanri, mis esmapilgul tundub võõras, kuid võib osutuda sinu järgmiseks suvelemmikuks. Lugemine ei lõpe kunagi – ainult muutub põnevamaks.
